Tuunikad ja retuusid

Piinlikult kaua pole siia ühtegi asja üles märkinud. Peaaegu aasta. Nüüd on aeg asja parandada ja (suvalises järjekorras) asjad üles riputada.

Esimeseks näitan lastele tehtud kahte paari tuunikaid ja retuuse. Tuunikate lõike panin ise kokku, nii et mõni asi läks veidi mööda ka. Retuusid tulid kollased ja sinised, aga pildile said ainult viimased.

Ühel pildil on ka jänes ja draakon, kelle ma kunagi oma beebidele õmblesin. Beebid on suureks kasvanud, aga mänguasjad on alles (:

Kirjud kleidid

Tegin jälle nelja kleiti korraga. Seekord võtsin rohkem aega, tegin rahulikult ja olen peaaegu rahul.
Mõlema lõige on Ottobre 1/2016 ajakirjast ja kangad Liivikalt disainkangaste tellimise FB grupist.

Pirnidega peaks olema kleit ja alt kummiga, aga ma rikkusin alumise otsa ära, nii et jäid tavalise äärega tuunikad alles. Pole hullu, järgmine kord olen targem, nagu ikka (:

Ananassidega kleitidest lootsin ka pikemaid, aga kangast oli umbes-täpselt nii palju nagu kleitidesse sai, nii et ei saanud pikemaks ka teha. Õnneks peaks leiduma pükse, mida neile alla panna. Kleite on lastel niikuinii mitmeid ja tuleb veelgi.

Tean, et pildistamiseks oleks pidanud riided ära triikima, aga nii tore õhtune päike oli, et ma ei saanud jätta võimalust kasutamata (: Õnneks vist ei riiva väga silma.

Seekord õnnestus sildid ka külge panna. Leidsin need kunagi eBay'st, päris armsad tundusid. Paljude muude armsate asjade e-pood on neil siin: http://www.alwaysknittingandsewing.co.uk

Printsessikleidid

Printsessidele oli printsessikleite vaja. Sünnipäevalapsele sai Elsast inspireeritud kleit ja väikesele õele lihtsalt üks punane printsessikleit. Muidugi ei jõudnud ma jälle õigel ajal pilti tegema, nii et piltidel on krattprintsessidele omaselt kleidid juba augulised ja rebenenud õmblustega. St need pildid, kus lapsed kleite kannavad, on esimesel hommikul tehtud, aga ülejäänud mõni nädal pärast valmimist.

Sinisel kleidil tegin lolli vea ja rinna eest on sinine osa liiga madalal, valget läbipaistvat jälle liiga palju. Seni on kandja sellega vaid kodus ringi tuuseldanud, nii et pole parandustööd ette võtnud.

Punasel tuleb vist keebiosa üldse ära võtta või siis veidi teistmoodi kinnitada. Õmblesin selle topeltnõelaga, aga alumine niit sai liiga pingul, nii et see rebenes üsna ruttu ja jättis keebi mõnest kohast ripakile.

Üldiselt vist võib eesmärgi - mugav printsessikleit - saavutatuks lugeda. Eelkõige ajendas mind õmblema see, et ostsin aasta alguses poest ühe Elsa kostüümi, aga see oli kohutavast materjalist ja õrna nahaga lapsele õudne kanda. Väga tahtis küll, aga kannatas vaid väga vähest aega seljas hoida. Nüüd on puuvillane trikotaaž ja võrklükra, väike tüll peal ei tee midagi.

Kujundid rinnaesisel tikkisin tavalise õmblusmasinaga.

Sinine lapiseelik

Tegin oma esimese lapiseeliku. Tegelikult teise, aga ütleme siis nii, et esimese õnnestunud variandi. Päris esimene oli lapseseelik, aga värvli tegemine ebaõnnestus ja ma pole viitsinud seda parandada, seega pole see ka blogisse jõudnud.

Seekord olin ettenägelik oma laiskuse suhtes ja tegin värvliosa vanadest teksadest. Mõne lapi tegin ka püksisäärtest. Piltidel paistavad need väga silma, aga tegelikult vist ei ole asi nii hull, sest muidu ei karju väga.

Allääres poest ostetud "niplispits", lapid on pooleldi taaskasutus, pooleldi uus. St üks kangas on päris uus ja teine on nõukaajast säilinud ja kasutamata (tänan, Kairi!). Siniste roosidega kanga sain mina omale seelikuna, osa sellest läks minu esimesse lapitekki, ülejäänu panin ühele kotile voodriks, mille nüüd jälle seelikuks ümber tegin.

Tegelikult pidi olema veel üks lapirida, aga sellega jäi pikkus väga halb, nii et jätsin ära, muidu oleks pidanud juba maani seeliku tegema. Võimalik, et teen sellest lasteseeliku (pikkust 3m, peaks paar rida saama küll). Eks näis, kas kumbki tahab omale või õnnestub mul natuke juurde panna ja mõlemale teha (:

PS: Kes seda oleks osanud arvata, et mulle sinine värv nii meeldima hakkab, et lausa endale siniseid riideid õmblema hakkan! Veel mõni aasta tagasi ei kannatanud ma seda värvi üldse.

Laste softshellid

Lisaks enda softshelljopele tegin need ka lastele. Samamoodi kiirustades nagu teisedki sel kevadel õmmeldud asjad.

Pildistama ei jõudnud kohe, nii et osa pilte on juba sellised, kust on näha, kui hästi plekid sellisele ühevärvilisele peale hakkavad... järgmised teen ilmselgelt kirjust materjalist (või siis tumedamast, Königreichis oli päris ilus tumelilla...).

Kapuutsi äärtes on mul hakanud meeldima kummid, mis kapuutsile parema istuvuse annavad. Püüdsin seda ka softshellile lisada, aga ega seda väga kerge "krousida" ei ole. Midagi siiski õnnestus.

Lõiked taas Ottobrest, aga numbrit ei mäleta enam. Saan selle üles otsida, kui keegi vajalikuks peab. Originaallõige oli tegelikult taskutega mantlile, aga ma lühendasin lõiget ja taskutel ei näinud mõtet.

Kolmekordne softshellkangas Königreichist, marjaroosa vms. Peale selle, et sealt plekid tohutult hästi välja paistavad, mulle täitsa meeldib.

Lukud ja varrukaotsad on erinevat värvi. Kandid ja varrukaotste soonikud tegin viskoostrikotaažist, väga halb idee. Pärast paari kuud kandmist on need juba üsna koledad.

Esimesed trikotaažkleidid

Kevadel, kui kasutasin laenatud overlokki, et trikotaaži proovida, tegin ka kaks paari kleite oma lastele. Need ei ole just eriti popid olnud (välja arvatud väiksema puhul siis, kui nad just valminud olid), aga paistab, et peale algaja vigade ka midagi muud häda pole. Suurem tüdruk on seni keeldunud neid kandmast, aga nüüd, kui suvel lõpuks pildistamiseni jõudsin, lubas temagi need selga panna. Elame, näeme (:

Kangad leidsin Abakhanist, lõiked kombineerisin Ottobre ajakirjadest.

Ilmselgelt pole need midagi erilist, aga kodus on mugavad kanda ja küllap ma ka arenen. Üks tähtis asi, mille ma meelde peaks jätma: kiirustada ei ole mõtet. Tookord surusid küll masina tagastamise aeg ja koolitähtajad peale, aga lõppkokkuvõttes on ikka mõttekam korralikult teha  ja sada korda läbi mõelda kui "ah, saab nii ka" ja pärast kahetseda.